12-osaline sari on eetris esmaspäeva hilisõhtul ja pühapäeva hommikul

12. osa

E 2. aprillil kell 22.25
Kordus P kell 11.00

Keskus saab šifreeritud sõnumi, mis kinnitab Dullese ja Wolfi salaläbirääkimisi. Ühtaegu teatab Stirlitz, mida ta on nende nurjamiseks ette võtnud. Stirlitz kohtub Berni raudteejaama kohvikus Nõukogude luurajaga, kes teda Keskuse nimel koju kutsub. Ent Stirlitz naaseb Berliini, teadmatusse. Õhus levib üha jõulisemalt 1945. aasta kevade võiduhõngu.

Alguses oli poolakate seiklussari „Kaalul on rohkem kui elu“ (1967-1968), kus Saksa Abwehri-meeste keskel tegutses poola vastuluuraja Stanislaw Kolicki alias kapten Hans Kloss. See oli esimene sotsialismileeris vändatud mitmeosaline teleproduktsioon, kus oli tegemist vaenlase tagalasse saadetud spiooni(de) heroiseerimisega. 1967. aastal valmisid Vene ja Saksa sõjaväeluure tasavägisest kassi-hiiremängust põnevikud „Teekond „Saturni“ juurde“ ja „“Saturni“ lõpp“, ent need olid kinofilmid.

Märksa populaarsemaks kujunes M. Gorki nimelises filmistuudios Julian Semjonovi bestselleri põhjal vändatud 12-jaoline „Seitseteist kevadist hetke“, kus näitleja Vjatšeslav Tihhonov kehastas luurepolkovnik Maksim Issajevit ehk SS-Standartenführer Max Otto von Stirlitzit. Stirlitzil õnnestus vene superagendina 17 viimast sõjapäeva Hitleri lähikondlaste Heinrich Mülleri, Walter Schellenbergi, Ernst Kaltenbrunneri, Heinrich Himmleri ja Martin Bormanni seas karistamatult tegutseda nõnda, et teda ei osanud keegi milleski tõsisemas kahtlustada.

Ilmasõja viimasel kevadel oli tubli salaluuraja ülesandeks nurjata Šveitsis SS kindrali Karl Wolffi ja president Roosevelti eriesindaja Allen Dullese vahel korraldatud salaläbirääkimised. Kümneid „iluvigu“ ja ajaloolisi ebatäpsusi sisaldav kultusseriaal on andnud ainest lugematuteks anekdootideks. Sarja 35. juubeliks taastati see värvilisena.

R: Tatjana Lioznova. O: Vjatšeslav Tihhonov, Leonid Bronevoi, Oleg Tabakov jt.